auf wiedersehen november ja detsember

Paris, mon amour

olgu, ma tean, et ma peaks ehk rohkem kirjutama minu elust siin Koblenzis, aga ausalt öeldes ei ole siinses rutiinis enam suurt midagi märkimis- ega kirjutamisväärset - ikka see hall Max von Laue gümnaasium, pärast natuke "How I met your mother"-i saatel lõõgastumist, siis heal juhul õnnestub midagi ka eestikeelsetest õpikutest kõrva taha panna (tavaliselt siiski mitte). reedeti on mõnevõrra inimlikum tunne kui saab välja minna ja jälle ühte "kordaläinud" nädalat tähistada. või siis niisama juua ja vigast saksa keelt vuristada. what's the difference...


so anyway (ehk siis jedenfalls), tervelt nädal aega tagasi juba käisin Pariisis. pole üldse viitsinud seda siin raporteerida, aga nüüd tuli miskipärast kirjutamise tuhin peale. see tore tripp algas eelmise nädala reedel, kui astusin rongile, suunaks Saarbrücken (Prantsusmaa piirist paarisaja meetri kaugune linn). pidin sealt kell 00.15 eurolines'i bussi peale saama, et Pariisi poole öö läbi sõita. tundub päris põnev ettevõtmine, eks? tuli välja, et see "bussipeatus" asus Saarbrückeni industriaalpiirkonnas, mis tähendas seda, et pidin sõitma taksoga kusagile linna piirile, metsatuka äärde, kus oli üks kahtlane "alla 18-aastastele sissepääs keelatud" pubi ja väga vähe tänavavalgustust. autosid sõitis mööda omajagu, südaöö kohta isegi palju. pidin siis seal oma bussi ootama, mis hilines muideks kergelt 50 MINUTIT. ma ei hakka oma kannatustesi siin pikalt kirjeldama (kuigi nüüd tulevad kõik tunded ja mõtted jälle meelde), aga let's just say, ma pean pääsemist sealt peaaegu teiseks sünnipäevaks. pärast seda olen ma igatahes julgem ja targem, mis ei tähenda seda, et ma sellisele olukorrale pea püsti uuesti vastu võiks minna. mitte MINGIL juhul.
jedenfalls, mu road-tripi meeleolu oli pooleldi selle "hilinemise" tõttu rikutud, aga õnneks sain kuidagi eriti väärastunud asendis Pink Floyd'i saatel siiski silma looja lasta. kell 6 olin Pariisi internatsionaalses bussijaamas, jälle kusagil kahtlases piirkonnas linna ääres, aga vähemalt oli seal metroopeatus kohe ukse ees. tund aega chillisin veel bussijaamas kohvi ja croissant'i ja prantsuse keele õpikuga, siis istusin Gallieni's metroo peale ja sõitsin Opera'sse. kõndisin mööda ärkavaid tänavaid Jardin des Tuileries'i, istusin ja vaatasin ja olin "hetkes" (rohkem kui mediteerides, mitte et ma seda teeks) ja kui oli peaaegu aeg minna rongijaama sõbrannale vastu, avastasin, et maailmakuulsate Claude Monet "Vesiroosidega" hiilgav kunstimuuseum
Musée de l'Orangerie on kohe sealsamas ja avatud. mõtlesin, et käin siis kiiresti seal ära, aega veel küll, aga muidugi kipuvad minutid sellistes olukordades 5 korda kiiremini minema ja seetõttu pidin lõpuks kahetsusväärsel kombel lausa tormama. mõelda vaid, et sain tasuta vaadata Cezanne'i, Renoir'i, Modigliani, Picasso, Monet jpt originaalteoseid ja ei saanudki neid passida minutite kaupa, igat detaili uurides ja üle tähtsustades. aga järgmine kord siis.
saime siis lõpuks Meritiga kokku, kes on juba peaaegu aasta Belgias vabatahtlikuna töödanud ja mõistab minu läbielamisi ja olukorda rohkem kui keegi teine. rääkisime palju sellest, et ega tegelikult keegi, kes ei ole ise vähemalt mõnda aega välismaal elanud ja põhimõtteliselt täiesti otsast alustanud, jättes kõik mugava maha ja väljudes oma comfort-zone'ist, ei mõista neid kogemusi. ja veel enam ei suuda keegi mõista igaühe isiklikku kogemust, päris minu enda tundeid ja mõtteid, mida ma näinud ja kogenud olen. seda on ka võimatu kellelegi kirjeldada või jutustada, sest esiteks on need niivõrd ainulaadsed ja ühekordsed juhtumid ja teiseks ei oskaks mina mitte mingil juhul seda elamust sõnadesse panna (ilmselt seepärast pole ma ka nii agar blogipidaja). seda, mida olen näinud, on võimalik jagada ainult piltidega (kuigi see on ka väga pinnapealne) või siis jääbki jagamatuks, nagu tavaliselt. 
mulle meeldis selle reisikese juures just see, et see ei olnud selline tüüpiline turistikas, et jooksed ühest muuseumist teise, vaid et võtsime täielikult aja maha, et saaks niisama oleskleda ja prantsuse sügist nautida. ilm oli ka soojem ja mõnusam kui septembris (Meriti sõnul). päris chillax tripp see ka polnud - käisime ikka Musée d'Orsay's ka, kus mina pole kunagi veel käinud ja peab ütlema, et karp vajus lahti küll selle vana rongijaama suursugususe tõttu. ahjaa, mõned maailmakuulsad kunstnikud on sinna ka oma teosed sokutanud. sümbolistid, impressionistid jne. kahjuks pidime selle ikka läbi kappama, alguses tundus aega olevat küll, aga mida rohkem sai käidud, seda rohkem tundus olevat mida vaadata. juugendstiili osakond jäi üldse nägemata. aga järgmine kord siis.

lühidalt ka õhtust - nagu FB-s lubatud, tegime veinid Eiffeli torni eest Champ de Mars'il pingi peal lobisedes. ja see oli täielik ...kuidas seda sõnadesse panna... õndsus (?). ühesõnaga, minge sinna ja kogege neidsamu asju, mis mina (s.t ka varasemate reiside kogemusi) ja siis ehk mõistate, millest räägin. my point being, mul on raske oma seisundit kirjeldada, sest see lihtsalt on midagi ainulaadset. eks igal ühel omad lood.

pühapäeva veetsime Montmartre'il, kella 16 paiku pidi Merit juba bussikasse minema ja mul jäi veel paar tundi omad goodbye'd öelda. jalutasin ja mõtlesin, et siin peaks vist vähemalt paar kuud elama, et kogu Pariisi ja selle kuulsamaid võlusid tundma õppida. sest iga korraga, kui ma siin käinud olen, tundub, et see linn muutub aina suuremaks. iga kord avastan aina rohkem kohti, millest pole aimugi olnud või mida peaks ikka ja jälle külastama. ja kuhu veel minna! ja heade sõpradega jagada! aga järgmine kord siis.

tagasisõit, jälle terve öö bussis, Saarbrücken, industriaalpiirkond, kell 4.45 bussiga raudteejaama, 4 tundi istumist ja õpikute lappamist, lõpuks kell 9 rongi peale, hall ja udune vaade aknast, lõugavad tibid ja gangsta'd rongis, istun mujale, kuulan Pink Floyd'i "Comfortably numb"-i ja täpselt nii olengi. 3 ööd magamata, emotsioonidest küllastunud ja tagasi kodus - mugavalt tuim.

Montpellier

alors, ütlen kohe ära, et parimad pildid on mu FB albumis, aga siia panin ka mõned kenakesed. neist piisab, ma arvan. pealegi, seda, kui imeline see linn tegelikult on, ei olegi võimalik sõnadesse panna. kuigi kõige parem kokkuvõtte sellest, mis mul pähe tuli, oleks: Montpellier koosneks nagu parimatest Barcelona, Pariisi ja Rooma osadest. vanalinnas olid eranditult vahemerelikud/pariisilikud majad, kõrgete lagedega ja akendega ja niipalju, kui näha sain, olid need minimalistlikult ja prantslaslikult sisustatud ka. kõige rohkem mulle meeldibki see, et väljaspoolt on majad hästi suursugused ja elegantsed (sepistatud prantsuse rõdud ja ornamentid), aga sees on võimalikult vähe mööblit ja üldse nipsasjakesi, üks hubane lamp laes või põrandal, suur kamin ja peegel ja paar kunstiteost.

päike paistis kogu aja, viimastel päevadel läks sügiseselt jahedaks, aga muidu õnnestus isegi kahel päeval rannas lebotada. seda soojust ma igatsen küll, sest praegu mul jalad külmetavad (kuigi mul on sokid jalas).

vein ja Kir (mustsõstra-/virsikuliköör+valge vein) olid ka muidugi hääd. ja siis Pastis (2 cl aniisilikööri - pmts absinth), mis vee lisamisel muutub Pernod'iks (pmts täielik absindikas), sai ka ära proovitud, aga ausalt öeldes, not my cup of tea (nagu ka absinth)

foie gras sain ka lõpuks ära proovitud. hirmus rasvane oli, aga väga pehme ja õrna maitsega, pole üldse maksalik. sellegipoolest ma ei hakka seda enam ise ostma, hea, et sai proovitud, aga niipalju ta ka minu silmis väärt ei ole, et sunniviisiliselt selle jaoks hanesid nuumata ja palju raha maksta.

ja kunstimuuseum oli ka väga hea asja ette läinud külastus. siinmail (Koblenzis) pole ma ühtegi korda korralikul näitusel ega esinduslikus galeriis käinud, sest siin lihtsalt pole sellist. aga musée Fabre on küll külastamist väärt. nagu Louvre, aga kuna ta ei ole nii mastaapne, siis ka nagu KUMU.

igatahes, tundub, et Montpellier on nüüdsest üks mu lemmiklinnadest ja kuna see on ka tunnustatud suure ülikooliga linn, siis mine tea, äkki leian oma tee sinna veelkord ühel ilusal päeval, kui mõtlen magistrit/vahetusõpet milleski prantsuse keelega seotus teha. 

 alumist pilti vaadates pidage silmas seda autot seal all kõrval ja üritage (kuigi see pole võimalik) ette kujutada, kui gigantne see Cathédrale Saint-Pierre de Montpellier võis olla.

 

Trier, BUGA/muuseumiöö, moving day.

palju sündmusi ja igapäevajuttu, aga mälu pole enam see, mis varem (lol). seega, lühidalt..
2 nädalat tagasi käisin Trier'is, mis oli mu kõrgete ootuste tõttu natuke pettumust valmistav. olin kuulnud ainult kiidusõnu ja arvasin, et see on tõesti eriline ilusa ajaloolise arhitektuuriga linn, aga ausalt öeldes oli vanalinn nii kommerts, et ma ei jaga seda vaimustust eriti. Porta Nigra (rooma-aegne linnavärav) oli aga küll huvitav nähtus.

ahjaa, üks huvitav fakt veel Trier'i kohta. sel päeval, 17.septembril, toimus seal natside meeleavaldus. päris kummaline, et tänapäeva Saksamaal seda veel lubatakse. aga nojah, demokraatia. samas on viimasel ajal palju räägitud sellest, et see multikulti ühiskond ei funktsioneeri ja mõnes mõttes ma nõustun. üks plakat jäi "natside" poolt silma ka (täpselt ei mäleta, kuidas see sõnastus oli), aga midagi sellist, et 'täna tolerantne kõige suhtes, homme võõras omal maal'. milles peitub ka natuke tõde. ses mõttes, et kui maailm oleks õiglane ja inimesed üdini toredad ja head, poleks mingit probleemi, aga kuna paljud immigrandid, nagu me teame, kasutavad seda tolerantsust ära, siis pole omal maal võõraks jäämine võimatu. aga don't get me wrong, multikultuursuse positiivset külge toetan küll kahe käega. minu koolis käib ka palju erinevate usundite ja rahvuste esindajaid ja siinkohal kehtib küll ütlus "Erinevus rikastab". seda jällegi sellepärast, et nad teavad, kus riigis nad elavad ja austavad ka saksa keelt ja kultuuri. nad ei sunni oma vaateid kellelegi peale ja tihtipeale on nad sõbralikumad ja püüdlikumad, kui kohalikud. seetõttu saan nendega (mitte-sakslastega) tihtipeale paremini läbi.

järgmisel nädalavahetusel külastasin viimaks ometi seda igapäevast nuhtlust Bundesgartenschau'd. nuhtlus seepärast, et ma ei saanud kunagi kooli rahulikult minna ega tulla, sest see lai kõnnitee oli alati paksult täis suurte silmade ja kõhtudega inimesi. lõpuks hakkab see ikka väga närvidele käima, kui nad kõik teosammul kõnnivad ja teed ummistavad kui mõni neist keset teed pilti otsustab teha. AGA kui ma sellel 'tsirkusel' lõpuks ära käisin, siis tundsin, kuidas ma natuke rohkem saksastusin: suutsin lilledest rohkem vaimustuda kui tavaliselt. aga siiski jääb küsimus, et kas tõesti on nad nõus maksma kümneid (kaudselt sadu) eurosid selle pärast?? mõnel pool närtsinud lilled, siis ilusad lilled, siis punased, oranžid, kollased, valged, sinised, lillad lilled...

aga selle köie otsas rippuva klaasist kapsliga oli küll fun/õudne laia Rheini kohal sõita.

 mul on nõrkus ilusate mäe otsast avanevate vaadete vastu. sorry.

õukonnaviiuldaja?

 natuke saksa kunsti ka.

ja siis tuli kolimispäev, mis tõestas, et saab ka kolitud ilma eraautota ja kahe eesti naise jõuga. kokkuvõtvalt, vedasin raskeid kaste treppe mööda ja 180 cm kõrgust korvsüsteemi raami läbi linna bussi peale, aga lõpp hea kõik hea. igatahes sain tõestatud, et

ja siin läheduses on IKEA, mis on lihtsalt wunderbar! 'lihtsuses peitub geniaalsus' saab tõestatud. aga that's it folks. kodupilte peab veel mõnda aega ilmselt ootama. see ya in Dec!

Weinprobe 3

ehk mulle meeldib 30 kraadises Cochemis viinamarja põldude keskel mägede vahel ekselda. tegelikult mitte päris ekselda, sest teeviidad olid ikka hargnemiskohtadel olemas, aga teed ise olid küll mitte saksapäraselt asfalteeritud ja korrastatud, vaid pigem prantsusepäraselt kruusatud ja kitsad.
parem on vist algusest alustada. käisin eile (laupäeval) rongiga linnakeses nimega Cochem, mis asub Moseli ääres. ausalt öeldes meeldib mulle Moseli kallas rohkem kui Rheini, sest Mosel on kitsam, tasasema vooluga ja seda ümbritsev maastik on prantsusepärasem (kuigi Rheini ääres on ka järske mäenõlvasid ja viinamarjapõlde, aga siiski, Mosel on kuidagi nunnum). highlight'id sellest päevasest tripist toimusid õhtupoole, nt. jõudmine ühe mäe otsa, kus asub ilus Cochemi loss, igast küljest viinamarjapõõsastega ümbritsetud. kuna päike vajus ka parajasti madalamale, siis just sel ajal oli valgus ja vari kõige ilusam. La vue belle, ütleks ma.
üks viis linnakesse tagasi saada oli mööda kitsast mägiteed, mis tundus üsna mahajäetud ja seepärast meenutas ka veidi Eestit. mõned okaspuud olid ka ühel pool teed.
Cochemis otse Moseli ääres asub üks Weinstube (vinoteek), kus pakutakse igasugu Rieslinguid jm kohalikke spetsialiteete. kuna ma (veel) midagi veinisortidest ei jaga, valisin klaasi asemel hoopiski Weinprobe 3-e, mis sisaldas 4 erinevat magusat 0,05 l Riesling'ut (mis ongi kokku 0,2 l nagu tavaliselt veiniklaasides) ja küll need olid alles häääääd! need on alles kvaliteetveinid! ja siin piirkonnas ei ole need hirmkallid, hoopis tavalised joogid. mul on häbi tunnistada, et ma arvasin, et 0.99 eurone Merlot pudel on fantastiline avastus. nende Cochemi Rieslingute kõrval on see tõeline solk. aga tõepoolest, ma lausa tundsin viinamarjade maitset ja kõiki neid aroome, mis õiges veinis on. see oli jumalik, kuigi, ilmselt on veelgi paremaid veine olemas, mida ma praegu ei oska küll ette kujutada, aga aega on. nende veiniproovidega sain kaasa ka infolehe, kus oli iga veini kohta kirjutatud sommeljee arvamus. you have to experience it to believe it, nii parfait oli. aga sinna peab küll ühel õhtul tagasi sõitma, sest 5 Weinprobet on veel proovimata (valikus oli kuivad valged veinid, poolkuivad valged veinid, magusad valged veinid ja kolm viimast olid sellised, kus oli nii punaseid, rosé ja valgeid veine).

seikluspark & klassikaline muusika

kiiresti raporteerin siis nädalavahetuse sündmused, mis seekord olid üllatavalt põnevad.

laupäeval käisin Kletterwald'is, mis asub Koblenzist umbes 10 km bussisõidu kaugusel, mis oli väga hea, sest sain lõpuks ometi näha ka natuke siinset Rheini põhjapoolsemat ümbrust (ükskord kruiisisime laevaga vastassuunas). ühesõnaga, Kletterwald on siis meie mõistes Seikluspark, puude küljes (kuni 18 m kõrgusel) on platvormid, mida ühendavad erinevad takistused, mis on samuti ülikõrgel ja raskesti ületatavad. julgestused on ka muidugi, aga mina, kui veidi akrofoob (wikipediast: kõrgusekartus) hoidsin nendest pulkadest ja trossidest, midamööda edasi sai, kümne küüne ja kogu keha lihastega kinni nii, et pärast värisesin veel tükk aega. aga miskipärast oli kindlam tunne, kui Otepää Seikluspargis, kuigi rajad olid palju kõrgemal ja raskemad. muide, siin on 12 rada, mis on erinevate mäestike järgi nimetatud ja kõige raskem on muidugi Himaalaja rada, mis on ikka väga killer katsumus. selle jaoks peab isegi instruktor eraldi kaasa tulema. igal juhul oli see vinge kogemus, kuigi veits õudne ka ikka.

Fotod: www.kletterwald-sayn.de

pühapäeval oli siin Rheinische Philharmonie orkestri avatud uste päev, mis oli väga vaimutoitev ja huvitav kogemus. iseenesest midagi teistsugust polnud, tuletas lihtsalt meelde, et klassikaline muusika on tegelikult ikka väga hea ja charming. ma ei oska kohe mingit muud originaalset omadussõna välja mõelda. algas kell 11 ühel vanalinnaplatsil, rahvast oli palju, aga orkester oli ka suur ja võimsalt mängisid. dirigent on pärit Peterburist ja nad esitasid ka valdavalt vene klassikuid (Tschaikovski jm. keda ma ei suuda meenutada, aga ka G. Verdit ja Brahms'i). päev jätkus nende kontserdimajas, kus esinesid erinevates ilusates ruumides ka väiksemad kollektiivid (nt. 2 viiuldajat, vioola ja violatšello (?) mängijad). väga ... vaimustav! kujutage ette peent teetassiga vanakooli inglannat ütlemas: "Charming!" umbes nii.

Foto: google