Weinprobe 3

ehk mulle meeldib 30 kraadises Cochemis viinamarja põldude keskel mägede vahel ekselda. tegelikult mitte päris ekselda, sest teeviidad olid ikka hargnemiskohtadel olemas, aga teed ise olid küll mitte saksapäraselt asfalteeritud ja korrastatud, vaid pigem prantsusepäraselt kruusatud ja kitsad.
parem on vist algusest alustada. käisin eile (laupäeval) rongiga linnakeses nimega Cochem, mis asub Moseli ääres. ausalt öeldes meeldib mulle Moseli kallas rohkem kui Rheini, sest Mosel on kitsam, tasasema vooluga ja seda ümbritsev maastik on prantsusepärasem (kuigi Rheini ääres on ka järske mäenõlvasid ja viinamarjapõlde, aga siiski, Mosel on kuidagi nunnum). highlight'id sellest päevasest tripist toimusid õhtupoole, nt. jõudmine ühe mäe otsa, kus asub ilus Cochemi loss, igast küljest viinamarjapõõsastega ümbritsetud. kuna päike vajus ka parajasti madalamale, siis just sel ajal oli valgus ja vari kõige ilusam. La vue belle, ütleks ma.
üks viis linnakesse tagasi saada oli mööda kitsast mägiteed, mis tundus üsna mahajäetud ja seepärast meenutas ka veidi Eestit. mõned okaspuud olid ka ühel pool teed.
Cochemis otse Moseli ääres asub üks Weinstube (vinoteek), kus pakutakse igasugu Rieslinguid jm kohalikke spetsialiteete. kuna ma (veel) midagi veinisortidest ei jaga, valisin klaasi asemel hoopiski Weinprobe 3-e, mis sisaldas 4 erinevat magusat 0,05 l Riesling'ut (mis ongi kokku 0,2 l nagu tavaliselt veiniklaasides) ja küll need olid alles häääääd! need on alles kvaliteetveinid! ja siin piirkonnas ei ole need hirmkallid, hoopis tavalised joogid. mul on häbi tunnistada, et ma arvasin, et 0.99 eurone Merlot pudel on fantastiline avastus. nende Cochemi Rieslingute kõrval on see tõeline solk. aga tõepoolest, ma lausa tundsin viinamarjade maitset ja kõiki neid aroome, mis õiges veinis on. see oli jumalik, kuigi, ilmselt on veelgi paremaid veine olemas, mida ma praegu ei oska küll ette kujutada, aga aega on. nende veiniproovidega sain kaasa ka infolehe, kus oli iga veini kohta kirjutatud sommeljee arvamus. you have to experience it to believe it, nii parfait oli. aga sinna peab küll ühel õhtul tagasi sõitma, sest 5 Weinprobet on veel proovimata (valikus oli kuivad valged veinid, poolkuivad valged veinid, magusad valged veinid ja kolm viimast olid sellised, kus oli nii punaseid, rosé ja valgeid veine).

seikluspark & klassikaline muusika

kiiresti raporteerin siis nädalavahetuse sündmused, mis seekord olid üllatavalt põnevad.

laupäeval käisin Kletterwald'is, mis asub Koblenzist umbes 10 km bussisõidu kaugusel, mis oli väga hea, sest sain lõpuks ometi näha ka natuke siinset Rheini põhjapoolsemat ümbrust (ükskord kruiisisime laevaga vastassuunas). ühesõnaga, Kletterwald on siis meie mõistes Seikluspark, puude küljes (kuni 18 m kõrgusel) on platvormid, mida ühendavad erinevad takistused, mis on samuti ülikõrgel ja raskesti ületatavad. julgestused on ka muidugi, aga mina, kui veidi akrofoob (wikipediast: kõrgusekartus) hoidsin nendest pulkadest ja trossidest, midamööda edasi sai, kümne küüne ja kogu keha lihastega kinni nii, et pärast värisesin veel tükk aega. aga miskipärast oli kindlam tunne, kui Otepää Seikluspargis, kuigi rajad olid palju kõrgemal ja raskemad. muide, siin on 12 rada, mis on erinevate mäestike järgi nimetatud ja kõige raskem on muidugi Himaalaja rada, mis on ikka väga killer katsumus. selle jaoks peab isegi instruktor eraldi kaasa tulema. igal juhul oli see vinge kogemus, kuigi veits õudne ka ikka.

Fotod: www.kletterwald-sayn.de

pühapäeval oli siin Rheinische Philharmonie orkestri avatud uste päev, mis oli väga vaimutoitev ja huvitav kogemus. iseenesest midagi teistsugust polnud, tuletas lihtsalt meelde, et klassikaline muusika on tegelikult ikka väga hea ja charming. ma ei oska kohe mingit muud originaalset omadussõna välja mõelda. algas kell 11 ühel vanalinnaplatsil, rahvast oli palju, aga orkester oli ka suur ja võimsalt mängisid. dirigent on pärit Peterburist ja nad esitasid ka valdavalt vene klassikuid (Tschaikovski jm. keda ma ei suuda meenutada, aga ka G. Verdit ja Brahms'i). päev jätkus nende kontserdimajas, kus esinesid erinevates ilusates ruumides ka väiksemad kollektiivid (nt. 2 viiuldajat, vioola ja violatšello (?) mängijad). väga ... vaimustav! kujutage ette peent teetassiga vanakooli inglannat ütlemas: "Charming!" umbes nii.

Foto: google

Ana Sojor Y Compania Flamenco

milline naine! milline õhtu! olin just paar tundi Hispaanias (ilmselt näis see reaalsem punase veini mõju all). käisin täna KuFa's (Kulturfabrik'us) esimest korda, mis meenutab veidi NO99 ja ilmselt on ka sisult sarnane. peamiselt vist teatrietenduste jaoks kohandatud vanas tööstushoones asuv kultuuripesa, mille kohvikus, jazzikohvikus, toimuski täna flamenco-õhtu kunstnik/tantsija Ana Sojor'iga peaosas. kui ilus, kui heas vormis ja kui kirglik! ilmselt on tal jubedalt vedanud, et saab teha seda, mis talle meeldib ja seejuures osata seda nii hästi, et kõiki kaasa haarab. koos kitarrimängija ja meeslauljaga tekitasid nad sellise ehthispaanialiku atmosfääri, mis tõmbas niivõrd igapäevaelust välja, et tunne oli küll, nagu viibiks Sevillas (ma arvan, et nii võiks seal olla). kusjuures rahvast oli päris vähe, eks ta oli väike koht ka ja see intiimsus mõjus väga hästi.

üks üliõnnestunud reedeõhtu siis viimaks. loodetavasti leian nüüd ennast rohkem huvitavatelt üritustelt, sest eks igal nädalal toimub siin päris palju, aga asi on selles, et ei oska otsida. alguses. nüüd aga tänu informatiivsetele ajalehtedele, mis pidevalt postkasti tulevad, saab rohkem teada, kuhu minna ja mida teha. sest tegutseda ja näha on vaja. ükskõik kus.

kuid nagu näha, siis ma eriti tihti ei kirjuta, põhjus ikka selles, et ega mul siin palju põnevat nädala keskel teoksil pole ja koolist ei viitsi detailseid kirjeldusi kirjutada. pigem lähen Rheini äärde "Kuritööd ja karistust" lugema (mis, muide, ei ole päris my cup of tea, aga olen tubli ja loen aegsasti kohustuslikku kirjandust). huvitav lugemine oli hoopis Margaret Atwoodi "Oryx and Crake", mida pidin siinse kooli jaoks inglise keele tunni raames lugema. see oli mu esimene inglisekeelne mahukas lugemine ja mulle väga meeldis. julgen soovitada.

mõningaid huvitavaid juhtumisi on ka ette tulnud, aga nendega on see jama, et need on huvitavad ainult hetkes või siis vahetuks kogemuste jagamiseks (kui nt. seltskonnas räägitakse samast teemast). vahel on mõned inimesed juurde astunud ja juttu teinud, aga neid ma ei oska kuidagi siia kirjutada, ega need midagi erilist olnud pole ka.

tahaks hirmsasti juba pilte ka lisada, kolimine ja konteinerist asjade kätte saamine peaks mahtuma kusagile septembri keskele. pole oma maist vara rohkem kui kaks kuud juba näinud.

ahjaa, niisama mainin, et mõnusalt soe on ka veel. sain täna oma Barcelona kleidiga ringi käia. ma ei tea, miks ma pidasin vajalikuks seda mainida (vb selleks, et reklaamida mõnedele küllatulekut), aga kuidas muidu Eestis olud on? üleüldse, mitte ilmastikuolud ainult.

kui see postitus natuke segaseks jäi, siis väga hea, ongi põhjust rohkem minuga vahetult suhelda ja küsida, kuidas asjad tegelikult on. heh. aga üsna väsinud olen ka juba tegelikult, väsitav nädal seljataga ja uimastav vein sees.