laupäeval käisin Kletterwald'is, mis asub Koblenzist umbes 10 km bussisõidu kaugusel, mis oli väga hea, sest sain lõpuks ometi näha ka natuke siinset Rheini põhjapoolsemat ümbrust (ükskord kruiisisime laevaga vastassuunas). ühesõnaga, Kletterwald on siis meie mõistes Seikluspark, puude küljes (kuni 18 m kõrgusel) on platvormid, mida ühendavad erinevad takistused, mis on samuti ülikõrgel ja raskesti ületatavad. julgestused on ka muidugi, aga mina, kui veidi akrofoob (wikipediast: kõrgusekartus) hoidsin nendest pulkadest ja trossidest, midamööda edasi sai, kümne küüne ja kogu keha lihastega kinni nii, et pärast värisesin veel tükk aega. aga miskipärast oli kindlam tunne, kui Otepää Seikluspargis, kuigi rajad olid palju kõrgemal ja raskemad. muide, siin on 12 rada, mis on erinevate mäestike järgi nimetatud ja kõige raskem on muidugi Himaalaja rada, mis on ikka väga killer katsumus. selle jaoks peab isegi instruktor eraldi kaasa tulema. igal juhul oli see vinge kogemus, kuigi veits õudne ka ikka.
Fotod: www.kletterwald-sayn.de
pühapäeval oli siin Rheinische Philharmonie orkestri avatud uste päev, mis oli väga vaimutoitev ja huvitav kogemus. iseenesest midagi teistsugust polnud, tuletas lihtsalt meelde, et klassikaline muusika on tegelikult ikka väga hea ja charming. ma ei oska kohe mingit muud originaalset omadussõna välja mõelda. algas kell 11 ühel vanalinnaplatsil, rahvast oli palju, aga orkester oli ka suur ja võimsalt mängisid. dirigent on pärit Peterburist ja nad esitasid ka valdavalt vene klassikuid (Tschaikovski jm. keda ma ei suuda meenutada, aga ka G. Verdit ja Brahms'i). päev jätkus nende kontserdimajas, kus esinesid erinevates ilusates ruumides ka väiksemad kollektiivid (nt. 2 viiuldajat, vioola ja violatšello (?) mängijad). väga ... vaimustav! kujutage ette peent teetassiga vanakooli inglannat ütlemas: "Charming!" umbes nii.
Foto: google
No comments:
Post a Comment