teiseks, siin on lõpuks ometi 30 kraadi ja päikeseline. esimene kord minu siinoldud aja jooksul. isegi kool on tänu sellele vähem piinarikkam.
ja tsiteerides mu FB postitust
Wednesday, August 17, 2011
you girls will LOVE this!
kiire ülevaade: siin on H&M ja teisi kiirmoekette ja üliodavaid poekesi, kus on ülistiilseid asju. ma tean päris paljusid, kes rõõmustaksid väga selle uudise üle. ;)
teiseks, siin on lõpuks ometi 30 kraadi ja päikeseline. esimene kord minu siinoldud aja jooksul. isegi kool on tänu sellele vähem piinarikkam.
ja tsiteerides mu FB postitust
teiseks, siin on lõpuks ometi 30 kraadi ja päikeseline. esimene kord minu siinoldud aja jooksul. isegi kool on tänu sellele vähem piinarikkam.
ja tsiteerides mu FB postitust
Saturday, August 13, 2011
"Nur fünf Tage in Deutschland!"*
Otsustasin siis proovida sellega, et kirjutada teile blogi. Igal juhul loodan, et mul on mõistev publik, kes on eelkõige huvitatud minu nädala highlight'idest kui kirjanduslikest nüanssidest. Kusjuures, alustasin isegi privaatse päeviku kirjutamisega, mida ma ka varem pole teinud, ja ma võin öelda, et too on oluliselt emotsionaalsem ja segasem, kui see, mida ma siia kirjutama hakkan. Pean tunnistama, et nii mõnigi kord on vaja sellist kohta, (nüüd tean seda paremini kui kunagi varem) kuhu saab lihtsalt kõik mõtted ja tunded valada. Igal juhul üritan siin olukordi võimalikult objektiivselt, aga siiski oma kogemuste põhjal, kirjeldada ja eks siis ise hinnake/kommenteerige, kuidas on. PS! Kuna enamik mu maisest varast on kusagil konteineris kusagil laos kusagil teadmata kohas, siis piltide nägemisega peab ootama kuni septembrini, aga niipalju kui võimalik, otsin internetist fotoillustratsioone mu jutule.
7.august oli niisiis see päev kui ma esmakordselt Saksamaa pinnale astusin. Siis olin ma hirmus väsinud ja mälestused Eestist olid veel liiga eredalt meeles, et millegi muu peale mõelda, kuigi järgmisel päeval kell 8 pidin Max von Laue Gymnasium'i uksest sisse astuma. Mõned ütleksid, et olen julge, mina ütleks, et olen hull. Aga nii ta siiski läks, ma ei hakka täpsemalt neid emotsioone ja tegemisi kirjeldama, sest segadust, kurgus olevaid pisaraid ja ringijooksmist jagus ja seda sõnadesse panna ma lihtsalt enam ei taha/viitsi. Esmamulje koolist oli ka muidugi negatiivne, sest esiteks ma ei tahtnud sinna üldse minna, teiseks ma olen oma nunnu väikse ilusa toredate sõpradega VHK-ga nii harjunud ja kolmandaks ma ei tahtnud sinna üldse minna. Asja raskendab oluliselt see, kui kõik arvavad nende kolme tutvustava lause põhjal, mida ma igaühele pean kordama, et ma räägin väga head saksa keelt, aga see ei tähenda sugugi seda, et ma sinu ülikiirest vuristamisest, kallis sakslane, midagi aru saaksin. Wie bitte? Õnneks nädala lõpuks suutsin juba mõningaid sõnu eristada.
Üldine ülevaade lühidalt: kõik inimesed on siiamaani väga sõbralikud ja abivalmid olnud, kõik 18-aastased näevad välja ja käituvad nagu 14-aastased (ja nad ei usu, et ma 17 olen, mis on igati loogiline kui nad ise alles nii pisikesed on), mitte ühtegi päeva pole veel möödunud ilma ülihea õlu Kölsch'ita ega üliodava kvaliteetse Merlot'ta, elan kuni 15.septembrini otse Rheini kaldal (kärarikas, kuigi üliilus vaade on siin vähemalt) ja seejärel kolin Nõmmet/Piritat meenutavasse linnaossa nimega Karthause.
Igatsen teid, kallid sõbrad ja loodan, et jõuate siia millalgi enne detsembrit. Olen kindel, et teile kõigile meeldiks see koht väga, sest siin on kõigile midagi huvitavat pakkuda. Muideks, kuni 16.oktoobrini on Koblenzil suur au korraldada iga-aastast üleriigilist aia- ja lillenäitust (sakslaste kiiksud) Bundesgartenschau ehk BUGA, terve linn on seetõttu ilusaks remonditud ja puhtaks tehtud, lilled on iga nurga peal ja herilased on tuvide asemel linna vallutanud. Täna toimus ka iga-aastane ilutulestiku show "Rhein in Flammen" (tuledes Rhein), mis tähendab, et meie rõdu all oli palju rahvast, kuid vastaskaldal oli tulevärk võimas ja ilus.
Praeguseks aitab, olen üliväsinud ehk räägin koolist lähemalt näiteks järgmisel nädalal.
Sind oodates,
Andrea
*Pealkiri on mu eetika õpetaja lause, kes oli üllatunud, kui ma ütlesin, et see (reede) on 5 päev Saksamaal mu elus. Tema siis ütleski, et "Ainult 5 päeva Saksamaal!".
7.august oli niisiis see päev kui ma esmakordselt Saksamaa pinnale astusin. Siis olin ma hirmus väsinud ja mälestused Eestist olid veel liiga eredalt meeles, et millegi muu peale mõelda, kuigi järgmisel päeval kell 8 pidin Max von Laue Gymnasium'i uksest sisse astuma. Mõned ütleksid, et olen julge, mina ütleks, et olen hull. Aga nii ta siiski läks, ma ei hakka täpsemalt neid emotsioone ja tegemisi kirjeldama, sest segadust, kurgus olevaid pisaraid ja ringijooksmist jagus ja seda sõnadesse panna ma lihtsalt enam ei taha/viitsi. Esmamulje koolist oli ka muidugi negatiivne, sest esiteks ma ei tahtnud sinna üldse minna, teiseks ma olen oma nunnu väikse ilusa toredate sõpradega VHK-ga nii harjunud ja kolmandaks ma ei tahtnud sinna üldse minna. Asja raskendab oluliselt see, kui kõik arvavad nende kolme tutvustava lause põhjal, mida ma igaühele pean kordama, et ma räägin väga head saksa keelt, aga see ei tähenda sugugi seda, et ma sinu ülikiirest vuristamisest, kallis sakslane, midagi aru saaksin. Wie bitte? Õnneks nädala lõpuks suutsin juba mõningaid sõnu eristada.
Üldine ülevaade lühidalt: kõik inimesed on siiamaani väga sõbralikud ja abivalmid olnud, kõik 18-aastased näevad välja ja käituvad nagu 14-aastased (ja nad ei usu, et ma 17 olen, mis on igati loogiline kui nad ise alles nii pisikesed on), mitte ühtegi päeva pole veel möödunud ilma ülihea õlu Kölsch'ita ega üliodava kvaliteetse Merlot'ta, elan kuni 15.septembrini otse Rheini kaldal (kärarikas, kuigi üliilus vaade on siin vähemalt) ja seejärel kolin Nõmmet/Piritat meenutavasse linnaossa nimega Karthause.
Igatsen teid, kallid sõbrad ja loodan, et jõuate siia millalgi enne detsembrit. Olen kindel, et teile kõigile meeldiks see koht väga, sest siin on kõigile midagi huvitavat pakkuda. Muideks, kuni 16.oktoobrini on Koblenzil suur au korraldada iga-aastast üleriigilist aia- ja lillenäitust (sakslaste kiiksud) Bundesgartenschau ehk BUGA, terve linn on seetõttu ilusaks remonditud ja puhtaks tehtud, lilled on iga nurga peal ja herilased on tuvide asemel linna vallutanud. Täna toimus ka iga-aastane ilutulestiku show "Rhein in Flammen" (tuledes Rhein), mis tähendab, et meie rõdu all oli palju rahvast, kuid vastaskaldal oli tulevärk võimas ja ilus.
Praeguseks aitab, olen üliväsinud ehk räägin koolist lähemalt näiteks järgmisel nädalal.
Sind oodates,
Andrea
*Pealkiri on mu eetika õpetaja lause, kes oli üllatunud, kui ma ütlesin, et see (reede) on 5 päev Saksamaal mu elus. Tema siis ütleski, et "Ainult 5 päeva Saksamaal!".
Subscribe to:
Posts (Atom)