so anyway (ehk siis jedenfalls), tervelt nädal aega tagasi juba käisin Pariisis. pole üldse viitsinud seda siin raporteerida, aga nüüd tuli miskipärast kirjutamise tuhin peale. see tore tripp algas eelmise nädala reedel, kui astusin rongile, suunaks Saarbrücken (Prantsusmaa piirist paarisaja meetri kaugune linn). pidin sealt kell 00.15 eurolines'i bussi peale saama, et Pariisi poole öö läbi sõita. tundub päris põnev ettevõtmine, eks? tuli välja, et see "bussipeatus" asus Saarbrückeni industriaalpiirkonnas, mis tähendas seda, et pidin sõitma taksoga kusagile linna piirile, metsatuka äärde, kus oli üks kahtlane "alla 18-aastastele sissepääs keelatud" pubi ja väga vähe tänavavalgustust. autosid sõitis mööda omajagu, südaöö kohta isegi palju. pidin siis seal oma bussi ootama, mis hilines muideks kergelt 50 MINUTIT. ma ei hakka oma kannatustesi siin pikalt kirjeldama (kuigi nüüd tulevad kõik tunded ja mõtted jälle meelde), aga let's just say, ma pean pääsemist sealt peaaegu teiseks sünnipäevaks. pärast seda olen ma igatahes julgem ja targem, mis ei tähenda seda, et ma sellisele olukorrale pea püsti uuesti vastu võiks minna. mitte MINGIL juhul.
jedenfalls, mu road-tripi meeleolu oli pooleldi selle "hilinemise" tõttu rikutud, aga õnneks sain kuidagi eriti väärastunud asendis Pink Floyd'i saatel siiski silma looja lasta. kell 6 olin Pariisi internatsionaalses bussijaamas, jälle kusagil kahtlases piirkonnas linna ääres, aga vähemalt oli seal metroopeatus kohe ukse ees. tund aega chillisin veel bussijaamas kohvi ja croissant'i ja prantsuse keele õpikuga, siis istusin Gallieni's metroo peale ja sõitsin Opera'sse. kõndisin mööda ärkavaid tänavaid Jardin des Tuileries'i, istusin ja vaatasin ja olin "hetkes" (rohkem kui mediteerides, mitte et ma seda teeks) ja kui oli peaaegu aeg minna rongijaama sõbrannale vastu, avastasin, et maailmakuulsate Claude Monet "Vesiroosidega" hiilgav kunstimuuseum
Musée de l'Orangerie on kohe sealsamas ja avatud. mõtlesin, et käin siis kiiresti seal ära, aega veel küll, aga muidugi kipuvad minutid sellistes olukordades 5 korda kiiremini minema ja seetõttu pidin lõpuks kahetsusväärsel kombel lausa tormama. mõelda vaid, et sain tasuta vaadata Cezanne'i, Renoir'i, Modigliani, Picasso, Monet jpt originaalteoseid ja ei saanudki neid passida minutite kaupa, igat detaili uurides ja üle tähtsustades. aga järgmine kord siis.
saime siis lõpuks Meritiga kokku, kes on juba peaaegu aasta Belgias vabatahtlikuna töödanud ja mõistab minu läbielamisi ja olukorda rohkem kui keegi teine. rääkisime palju sellest, et ega tegelikult keegi, kes ei ole ise vähemalt mõnda aega välismaal elanud ja põhimõtteliselt täiesti otsast alustanud, jättes kõik mugava maha ja väljudes oma comfort-zone'ist, ei mõista neid kogemusi. ja veel enam ei suuda keegi mõista igaühe isiklikku kogemust, päris minu enda tundeid ja mõtteid, mida ma näinud ja kogenud olen. seda on ka võimatu kellelegi kirjeldada või jutustada, sest esiteks on need niivõrd ainulaadsed ja ühekordsed juhtumid ja teiseks ei oskaks mina mitte mingil juhul seda elamust sõnadesse panna (ilmselt seepärast pole ma ka nii agar blogipidaja). seda, mida olen näinud, on võimalik jagada ainult piltidega (kuigi see on ka väga pinnapealne) või siis jääbki jagamatuks, nagu tavaliselt.
mulle meeldis selle reisikese juures just see, et see ei olnud selline tüüpiline turistikas, et jooksed ühest muuseumist teise, vaid et võtsime täielikult aja maha, et saaks niisama oleskleda ja prantsuse sügist nautida. ilm oli ka soojem ja mõnusam kui septembris (Meriti sõnul). päris chillax tripp see ka polnud - käisime ikka Musée d'Orsay's ka, kus mina pole kunagi veel käinud ja peab ütlema, et karp vajus lahti küll selle vana rongijaama suursugususe tõttu. ahjaa, mõned maailmakuulsad kunstnikud on sinna ka oma teosed sokutanud. sümbolistid, impressionistid jne. kahjuks pidime selle ikka läbi kappama, alguses tundus aega olevat küll, aga mida rohkem sai käidud, seda rohkem tundus olevat mida vaadata. juugendstiili osakond jäi üldse nägemata. aga järgmine kord siis.
lühidalt ka õhtust - nagu FB-s lubatud, tegime veinid Eiffeli torni eest Champ de Mars'il pingi peal lobisedes. ja see oli täielik ...kuidas seda sõnadesse panna... õndsus (?). ühesõnaga, minge sinna ja kogege neidsamu asju, mis mina (s.t ka varasemate reiside kogemusi) ja siis ehk mõistate, millest räägin. my point being, mul on raske oma seisundit kirjeldada, sest see lihtsalt on midagi ainulaadset. eks igal ühel omad lood.
pühapäeva veetsime Montmartre'il, kella 16 paiku pidi Merit juba bussikasse minema ja mul jäi veel paar tundi omad goodbye'd öelda. jalutasin ja mõtlesin, et siin peaks vist vähemalt paar kuud elama, et kogu Pariisi ja selle kuulsamaid võlusid tundma õppida. sest iga korraga, kui ma siin käinud olen, tundub, et see linn muutub aina suuremaks. iga kord avastan aina rohkem kohti, millest pole aimugi olnud või mida peaks ikka ja jälle külastama. ja kuhu veel minna! ja heade sõpradega jagada! aga järgmine kord siis.
tagasisõit, jälle terve öö bussis, Saarbrücken, industriaalpiirkond, kell 4.45 bussiga raudteejaama, 4 tundi istumist ja õpikute lappamist, lõpuks kell 9 rongi peale, hall ja udune vaade aknast, lõugavad tibid ja gangsta'd rongis, istun mujale, kuulan Pink Floyd'i "Comfortably numb"-i ja täpselt nii olengi. 3 ööd magamata, emotsioonidest küllastunud ja tagasi kodus - mugavalt tuim.
No comments:
Post a Comment