Montpellier

alors, ütlen kohe ära, et parimad pildid on mu FB albumis, aga siia panin ka mõned kenakesed. neist piisab, ma arvan. pealegi, seda, kui imeline see linn tegelikult on, ei olegi võimalik sõnadesse panna. kuigi kõige parem kokkuvõtte sellest, mis mul pähe tuli, oleks: Montpellier koosneks nagu parimatest Barcelona, Pariisi ja Rooma osadest. vanalinnas olid eranditult vahemerelikud/pariisilikud majad, kõrgete lagedega ja akendega ja niipalju, kui näha sain, olid need minimalistlikult ja prantslaslikult sisustatud ka. kõige rohkem mulle meeldibki see, et väljaspoolt on majad hästi suursugused ja elegantsed (sepistatud prantsuse rõdud ja ornamentid), aga sees on võimalikult vähe mööblit ja üldse nipsasjakesi, üks hubane lamp laes või põrandal, suur kamin ja peegel ja paar kunstiteost.

päike paistis kogu aja, viimastel päevadel läks sügiseselt jahedaks, aga muidu õnnestus isegi kahel päeval rannas lebotada. seda soojust ma igatsen küll, sest praegu mul jalad külmetavad (kuigi mul on sokid jalas).

vein ja Kir (mustsõstra-/virsikuliköör+valge vein) olid ka muidugi hääd. ja siis Pastis (2 cl aniisilikööri - pmts absinth), mis vee lisamisel muutub Pernod'iks (pmts täielik absindikas), sai ka ära proovitud, aga ausalt öeldes, not my cup of tea (nagu ka absinth)

foie gras sain ka lõpuks ära proovitud. hirmus rasvane oli, aga väga pehme ja õrna maitsega, pole üldse maksalik. sellegipoolest ma ei hakka seda enam ise ostma, hea, et sai proovitud, aga niipalju ta ka minu silmis väärt ei ole, et sunniviisiliselt selle jaoks hanesid nuumata ja palju raha maksta.

ja kunstimuuseum oli ka väga hea asja ette läinud külastus. siinmail (Koblenzis) pole ma ühtegi korda korralikul näitusel ega esinduslikus galeriis käinud, sest siin lihtsalt pole sellist. aga musée Fabre on küll külastamist väärt. nagu Louvre, aga kuna ta ei ole nii mastaapne, siis ka nagu KUMU.

igatahes, tundub, et Montpellier on nüüdsest üks mu lemmiklinnadest ja kuna see on ka tunnustatud suure ülikooliga linn, siis mine tea, äkki leian oma tee sinna veelkord ühel ilusal päeval, kui mõtlen magistrit/vahetusõpet milleski prantsuse keelega seotus teha. 

 alumist pilti vaadates pidage silmas seda autot seal all kõrval ja üritage (kuigi see pole võimalik) ette kujutada, kui gigantne see Cathédrale Saint-Pierre de Montpellier võis olla.

 

Trier, BUGA/muuseumiöö, moving day.

palju sündmusi ja igapäevajuttu, aga mälu pole enam see, mis varem (lol). seega, lühidalt..
2 nädalat tagasi käisin Trier'is, mis oli mu kõrgete ootuste tõttu natuke pettumust valmistav. olin kuulnud ainult kiidusõnu ja arvasin, et see on tõesti eriline ilusa ajaloolise arhitektuuriga linn, aga ausalt öeldes oli vanalinn nii kommerts, et ma ei jaga seda vaimustust eriti. Porta Nigra (rooma-aegne linnavärav) oli aga küll huvitav nähtus.

ahjaa, üks huvitav fakt veel Trier'i kohta. sel päeval, 17.septembril, toimus seal natside meeleavaldus. päris kummaline, et tänapäeva Saksamaal seda veel lubatakse. aga nojah, demokraatia. samas on viimasel ajal palju räägitud sellest, et see multikulti ühiskond ei funktsioneeri ja mõnes mõttes ma nõustun. üks plakat jäi "natside" poolt silma ka (täpselt ei mäleta, kuidas see sõnastus oli), aga midagi sellist, et 'täna tolerantne kõige suhtes, homme võõras omal maal'. milles peitub ka natuke tõde. ses mõttes, et kui maailm oleks õiglane ja inimesed üdini toredad ja head, poleks mingit probleemi, aga kuna paljud immigrandid, nagu me teame, kasutavad seda tolerantsust ära, siis pole omal maal võõraks jäämine võimatu. aga don't get me wrong, multikultuursuse positiivset külge toetan küll kahe käega. minu koolis käib ka palju erinevate usundite ja rahvuste esindajaid ja siinkohal kehtib küll ütlus "Erinevus rikastab". seda jällegi sellepärast, et nad teavad, kus riigis nad elavad ja austavad ka saksa keelt ja kultuuri. nad ei sunni oma vaateid kellelegi peale ja tihtipeale on nad sõbralikumad ja püüdlikumad, kui kohalikud. seetõttu saan nendega (mitte-sakslastega) tihtipeale paremini läbi.

järgmisel nädalavahetusel külastasin viimaks ometi seda igapäevast nuhtlust Bundesgartenschau'd. nuhtlus seepärast, et ma ei saanud kunagi kooli rahulikult minna ega tulla, sest see lai kõnnitee oli alati paksult täis suurte silmade ja kõhtudega inimesi. lõpuks hakkab see ikka väga närvidele käima, kui nad kõik teosammul kõnnivad ja teed ummistavad kui mõni neist keset teed pilti otsustab teha. AGA kui ma sellel 'tsirkusel' lõpuks ära käisin, siis tundsin, kuidas ma natuke rohkem saksastusin: suutsin lilledest rohkem vaimustuda kui tavaliselt. aga siiski jääb küsimus, et kas tõesti on nad nõus maksma kümneid (kaudselt sadu) eurosid selle pärast?? mõnel pool närtsinud lilled, siis ilusad lilled, siis punased, oranžid, kollased, valged, sinised, lillad lilled...

aga selle köie otsas rippuva klaasist kapsliga oli küll fun/õudne laia Rheini kohal sõita.

 mul on nõrkus ilusate mäe otsast avanevate vaadete vastu. sorry.

õukonnaviiuldaja?

 natuke saksa kunsti ka.

ja siis tuli kolimispäev, mis tõestas, et saab ka kolitud ilma eraautota ja kahe eesti naise jõuga. kokkuvõtvalt, vedasin raskeid kaste treppe mööda ja 180 cm kõrgust korvsüsteemi raami läbi linna bussi peale, aga lõpp hea kõik hea. igatahes sain tõestatud, et

ja siin läheduses on IKEA, mis on lihtsalt wunderbar! 'lihtsuses peitub geniaalsus' saab tõestatud. aga that's it folks. kodupilte peab veel mõnda aega ilmselt ootama. see ya in Dec!